Kumu kunstimuuseumis on alates 26. septembrist avatud näitus "Grand Tour. Eesti kunstnikud Itaalias".
Näitus jääb avatuks 5.04.2009
Itaalia on sajandeid olnud kunstirännakute olulisemaid sihtpunkte. Eesti kunstis tuletab see maa meelde eelkõige Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi, Johann Köleri, August Weizenbergi, Ants Laikmaa ja Konrad Mäe loomingu. Need olid kunstnikud, kelle jaoks Itaalias töötatud aeg tähendas loomingulist hiilgevormi, inspiratsiooni ja emotsionaalset kõrgepinget.
Eestist, nagu mujaltki pärit kunstnikke meelitas Itaaliasse mahe kliima, kaunis loodus ja klassikaline tsivilisatsioon. Itaalia oli mineviku ja igaviku kohtumiskohaks, mille vaimne kiirgus ulatus Euroopa kaugetele äärealadele. Kui ka selle tsivilisatsiooni märkide rohkus põhjast tulnut esialgu hämmastasid, mõjus eriti Rooma ja Campagna, aga ka Napoli kõigile kunstnikele erakordselt inspireerivalt. Itaalia toimis kontakttsoonina, kus lõikusid geograafiliselt ja ajalooliselt tavaliselt eristatud isiksuste elutrajektoorid. Võõra kaudu õpiti tundma iseennast ja mõtestama oma kodumaad.
Mõiste Grand Tour, mis tähistas elukogemuse saamiseks ja eneseharimiseks ette võetud pikemat reisi, kujunes 17. sajandi lõpupoole kultuurilooliselt oluliseks nähtuseks. Esialgu oli kuid, vahel aastaidki kestnud ringsõit kättesaadav vaid vähestele - ringreisideks oli vaja raha, aega ja motivatsiooni. Pärast Napoleoni sõdade lõppu 1815. aastal, mil paranesid reisitingimused ja kasvas jõukas kesklass, hakkas varasem individuaalne rännak asenduma massiturismiga. Seda uue ajastu algust esindavad näitusel Kolu mõisast pärit meremehe Ottocar von Ungern-Sternbergi 1870. aastaist pärit fotod. Grand Touri olulisteks sihtpunktideks Euroopas olid algusest peale Šveits ja Itaalia. Need olid kohad, kus põimusid oma suurejoonelisusega hinge mattev loodus ja tsivilisatsiooni hõng, kus toideti nii hinge kui mõistust.
Itaalia oli sihtpunkt, kus sai arendada oma ajalooteadvust ja kunstimaitset, vaadata ja omandada kunstiteoseid, millel usuti olevat püsiv väärtus. Neid, kes ise reisida ei saanud, lohutasid rännakud toas ja vaimusilmas: aukartustäratavat hulka Itaaliat puudutavat reisikirjandust (siia kuuluvad ka näiteks siinsetest kunstnike Carl Alexander von Winkleri, Constantin Kügelgeni jt reisimälestused) täiendas vaategraafika, mille kaudu tekkis ja tihtipeale ka kinnistus ettekujutus Itaaliast. Nii tavalised turistid kui kunstnikud teadsid juba ette, mida uurida Itaalia-reisi populaarseimates sihtkohtades Veneetsias, Firenzes, Roomas ja Napolis. Loomulikult rännati usinalt pliiatsi ja pintsliga. Tartu Ülikooli 1803. aastal avatud joonistusklassis kopeeriti tuntud meistrite vaateid, kuid tõeliselt arendavaks peeti võimalust töötada kohapeal. Tuhanded Euroopa kunstiakadeemiate kasvandikud, nende seas ka näiteks Eestist pärit Carl Timoleon von Neff, Otto Friedrich Moeller, Johann Köler ei saanud end Itaalia kogemuseta tunnistada professionaalideks. Oli neid, kes veetsid Itaalias aastaid (August Weizenberg) või kelle jaoks Itaaliast kujunes pidev vaimu ja tervise turgutamise koht ning Raffaelist suur kunstiline eeskuju (Carl Timoleon von Neff).
Näitusel eksponeeritud tööd pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi kollektsioonidest ja erakogudest.
Näituse kuraator on Tiina Abel, kujundaja Urmas Viik.
Loe: Üha kallinev eesti kunst kaob erakätesse / Ants Juske EE 1.3.07
Loe: Kunsti hind kui kunstiteos / Alo Lõhmus, EE 9.12.04
