Veest ja valgusest, mis käivad läbi südame, saab hing pilgeni täis. Piima. Merd. Taevast. Käsmut. Päikeses välgatab kala. Laps avab silmad. Hannele Huovi kirjutab luuletuse.
Suurem jagu luuletusi tema värskeimas luulekogus “Spa Kylpyjä” (“Spaasuplused”) on meretuulte ja kõrkjakahina seest pärit. Ent on ka soojade supluste värsse. Poetess kirjutab eluveest ja -väest, mis voolab temas ja tema ümber.
Hannele Huovi, kelle külaskäik Rakverre oli Lapua raamatukogu kingitus Lääne-Virumaa keskraamatukogule 100aastaseks saamise puhul, tunnistas, et sünnipäevakink olla on uhke kogemus.
Kuna kirjaniku enam kui 40 teose seas on kindel koht lasteraamatutel ning eesti lapsed on kaisukarude Urbo ja Turboga tõlgete vahendusel tuttavad, kohtus kirjanik paljude lastega, kuid üks õhtu hoiti täiskasvanute tarbeks. See oli luuletaja enda tänuvõlast kantud soov, sest Hannele Huovi luulekogu “Spa Kylpyjä” valmimises on Eestil, ja eriti Käsmul, oluline roll.
Eelmise täiskasvanutele mõeldud luulekogu ilmumisest oli möödas üle kümne aasta, kui saatus tõi Hannele Huovi teele kaks seika: piduliku luuleteose tellimuse Jyväskyla ülikoolilt ning võimaluse sõita Käsmu kirjanike kodusse. Need mõjutasid tema luulesoont uuesti avanema.
“See õhkkond ja tunne, mis mind valdas Käsmus, tõstis esile mälestusi ja tundeid lapsepõlvest. Oli kevad, õunapuud ja kirsid õitsesid, inimesed jalutasid õhtuti tänavatel. Just nii nagu sel ajal, kui olin laps,” meenutas luuletaja. Käsmus on ta kirjutanud palju luuletusi. “Millegipärast oli mul tunne, et need luuletused on selles kogus, aga üllatusega märkasin, et pole neid eriti palju sinna võtnud,” rääkis Hannele Huovi. Küllap on nende aeg alles ees.
Kogu “Spa Kylpyjä” käsitleb luuletaja sõnul vananemist, aja kulgemist ja kihistumist – kihistusi iseendas ja ka kultuurikihte, mis aja jooksul kujunenud. “Olukord on selline: olen mererannal ja mu tütar on just sünnitanud lapse ja mu väga heal sõbrannal on hiljuti surnud ema,” kirjeldas ta avatsükli luuletuste sündi.
Kuna Hannele Huovi armastatuim ja hingelähedasim helilooja on Arvo Pärt, esitas luuletaja oma värsse Rakveres kui Pärdi linnas enesestmõistetavalt tema muusika saatel.
“Poika istuu ja onkii yhä ja jossain kaukana silkkilakkinen / lapsi avaa silmänsä. Maito. Meri. Turkoosi taivas. / Laiturilla poika oikaisee itsensä, tukee selkää käsillään ja / katsoo ulapalle. Joku on olemassa, kokee tämänkin / hetken.” Kes on olemas, kogeb sedagi hetke, usub luuletaja.
Kuulajad ei mõista sõna-sõnalt, kuid luuletuse meeleolu ja tunne on enam kui selged. “Luuletusi ei saa tõlkida, aga nende seltsis saab olla,” arvas Hannele Huovi.
“Kottaraisilla on tuomisinaan / nokantäysi kärpäsiä / pääskyset suihkivat terävästi ilmaa / mustat hävittäjälentäjät, portilla / teinitytöt kikattavat pesimäpuuhissaan // Hänelläkin kiire. Aika leikkaa / musta vuokaleipää, kirsikkapuun alla / leijuu // valkoinen terä.” Nõnda kõlab üks Käsmu-luuletusi.
Värsse looma on inspireerinud Tallinna jõulumeeleoluline Raekoja plats, Türi oma lillelaadaga ning muudki paigad Eestis. “Eesti tuleb ja saab lihtsalt omaseks, avaldab mõju ja on kohal,” lausus luuletaja.
“Oli talv, jaanuar, kõik oli väga hall, meri oli jääs. Lapsed lasksid mäest alla, memmed jalutasid koeri. Nägin, kuidas nad liikusid läbi kunagiste lahkunute jälgedest, mis õhus hõljusid,” meenutas naine, kuidas tekkis luuletus Tallinnas Kopli neemel jalutuskäigul endise surnuaia kohale rajatud pargis.
Hannele Huovi luuletustest on eesti keelde tõlgitud vaid üks – kirjutatud ühe spaa massööritoa seinale. Proosateostest on tõlgitud noorsooromaan “Tulepiir”, kus juttu perevägivallast, vägivallast vanainimese vastu. Selle raamatu kirjutas nelja lapse ema oma poegadele-tütardele mõeldes, et neile sellest teemast rääkida.
Ilukirjanduse kõrval on kirjanikul valminud aabitsaid ja õpikuid, praegu on tellimusena käsil Muumi-laulud Tove Janssoni teoste ainetel. Töölaual on pooleli täiskasvanutele mõeldud romaan, kuid selle kohta kirjanik suud ei paota. Et mitte ära sõnada.
“Luule aitab vahel rasketel hetkedel nii kirjutajat kui lugejat. Neid luuletusi tahtsin teile lugeda. Need luuletused on olnud mulle tähtsad,” sõnas Hannele Huovi.
“Kun meri ja taivas häviävät näkyvistä, jää pimeä tuuli. / Jokainen ihmisen valo on majakka. Valon suojissa joku / hengittää.”
KIRJANIK
Kesk-Soomes Keuruus elav Hannele Huovi on sündinud 1949. aastal Kotkas.
Töötades raadios toimetajana, koostas ta üle 400 saate.
Kirjandusse tuli aastal 1979, nüüdseks on talt ilmunud üle 40 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanuile nii proosa- kui luulevormis. Raamatuid on tunnustatud mitme kirjandusauhinnaga.
Eesti keeles on ilmunud lasteraamatud “Urbo ja Turbo”, “Urbo, Turbo ja Ihvahvaa”, “Urbo ja Turbo jõulud” ning noorsooromaan “Tulepiir”.
Hannele Huovi, kelle külaskäik Rakverre oli Lapua raamatukogu kingitus Lääne-Virumaa keskraamatukogule 100aastaseks saamise puhul, tunnistas, et sünnipäevakink olla on uhke kogemus.
Kuna kirjaniku enam kui 40 teose seas on kindel koht lasteraamatutel ning eesti lapsed on kaisukarude Urbo ja Turboga tõlgete vahendusel tuttavad, kohtus kirjanik paljude lastega, kuid üks õhtu hoiti täiskasvanute tarbeks. See oli luuletaja enda tänuvõlast kantud soov, sest Hannele Huovi luulekogu “Spa Kylpyjä” valmimises on Eestil, ja eriti Käsmul, oluline roll.
Eelmise täiskasvanutele mõeldud luulekogu ilmumisest oli möödas üle kümne aasta, kui saatus tõi Hannele Huovi teele kaks seika: piduliku luuleteose tellimuse Jyväskyla ülikoolilt ning võimaluse sõita Käsmu kirjanike kodusse. Need mõjutasid tema luulesoont uuesti avanema.
“See õhkkond ja tunne, mis mind valdas Käsmus, tõstis esile mälestusi ja tundeid lapsepõlvest. Oli kevad, õunapuud ja kirsid õitsesid, inimesed jalutasid õhtuti tänavatel. Just nii nagu sel ajal, kui olin laps,” meenutas luuletaja. Käsmus on ta kirjutanud palju luuletusi. “Millegipärast oli mul tunne, et need luuletused on selles kogus, aga üllatusega märkasin, et pole neid eriti palju sinna võtnud,” rääkis Hannele Huovi. Küllap on nende aeg alles ees.
Kogu “Spa Kylpyjä” käsitleb luuletaja sõnul vananemist, aja kulgemist ja kihistumist – kihistusi iseendas ja ka kultuurikihte, mis aja jooksul kujunenud. “Olukord on selline: olen mererannal ja mu tütar on just sünnitanud lapse ja mu väga heal sõbrannal on hiljuti surnud ema,” kirjeldas ta avatsükli luuletuste sündi.
Kuna Hannele Huovi armastatuim ja hingelähedasim helilooja on Arvo Pärt, esitas luuletaja oma värsse Rakveres kui Pärdi linnas enesestmõistetavalt tema muusika saatel.
“Poika istuu ja onkii yhä ja jossain kaukana silkkilakkinen / lapsi avaa silmänsä. Maito. Meri. Turkoosi taivas. / Laiturilla poika oikaisee itsensä, tukee selkää käsillään ja / katsoo ulapalle. Joku on olemassa, kokee tämänkin / hetken.” Kes on olemas, kogeb sedagi hetke, usub luuletaja.
Kuulajad ei mõista sõna-sõnalt, kuid luuletuse meeleolu ja tunne on enam kui selged. “Luuletusi ei saa tõlkida, aga nende seltsis saab olla,” arvas Hannele Huovi.
“Kottaraisilla on tuomisinaan / nokantäysi kärpäsiä / pääskyset suihkivat terävästi ilmaa / mustat hävittäjälentäjät, portilla / teinitytöt kikattavat pesimäpuuhissaan // Hänelläkin kiire. Aika leikkaa / musta vuokaleipää, kirsikkapuun alla / leijuu // valkoinen terä.” Nõnda kõlab üks Käsmu-luuletusi.
Värsse looma on inspireerinud Tallinna jõulumeeleoluline Raekoja plats, Türi oma lillelaadaga ning muudki paigad Eestis. “Eesti tuleb ja saab lihtsalt omaseks, avaldab mõju ja on kohal,” lausus luuletaja.
“Oli talv, jaanuar, kõik oli väga hall, meri oli jääs. Lapsed lasksid mäest alla, memmed jalutasid koeri. Nägin, kuidas nad liikusid läbi kunagiste lahkunute jälgedest, mis õhus hõljusid,” meenutas naine, kuidas tekkis luuletus Tallinnas Kopli neemel jalutuskäigul endise surnuaia kohale rajatud pargis.
Hannele Huovi luuletustest on eesti keelde tõlgitud vaid üks – kirjutatud ühe spaa massööritoa seinale. Proosateostest on tõlgitud noorsooromaan “Tulepiir”, kus juttu perevägivallast, vägivallast vanainimese vastu. Selle raamatu kirjutas nelja lapse ema oma poegadele-tütardele mõeldes, et neile sellest teemast rääkida.
Ilukirjanduse kõrval on kirjanikul valminud aabitsaid ja õpikuid, praegu on tellimusena käsil Muumi-laulud Tove Janssoni teoste ainetel. Töölaual on pooleli täiskasvanutele mõeldud romaan, kuid selle kohta kirjanik suud ei paota. Et mitte ära sõnada.
“Luule aitab vahel rasketel hetkedel nii kirjutajat kui lugejat. Neid luuletusi tahtsin teile lugeda. Need luuletused on olnud mulle tähtsad,” sõnas Hannele Huovi.
“Kun meri ja taivas häviävät näkyvistä, jää pimeä tuuli. / Jokainen ihmisen valo on majakka. Valon suojissa joku / hengittää.”
KIRJANIK
Kesk-Soomes Keuruus elav Hannele Huovi on sündinud 1949. aastal Kotkas.
Töötades raadios toimetajana, koostas ta üle 400 saate.
Kirjandusse tuli aastal 1979, nüüdseks on talt ilmunud üle 40 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanuile nii proosa- kui luulevormis. Raamatuid on tunnustatud mitme kirjandusauhinnaga.
Eesti keeles on ilmunud lasteraamatud “Urbo ja Turbo”, “Urbo, Turbo ja Ihvahvaa”, “Urbo ja Turbo jõulud” ning noorsooromaan “Tulepiir”.
