Showing posts with label Enn Tegova. Show all posts
Showing posts with label Enn Tegova. Show all posts

Thursday, 2 February 2012

Tartu Kunstimuuseumis Enn Tegova isiknäitus „Enn Tegova kolmmitmus“




Reet Pulk-Piatkowska 31.01.2012 Sirp:


3. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi I korrusel Enn Tegova isiknäitus „Enn Tegova kolmmitmus“.


Enn Tegova loominguline tegevus on peaaegu eranditult seotud Tartuga. Kunstnikutöö kõrval on ta aastaid töötanud kunstipedagoogina – 1978. aastast tänaseni on ta ametis Tartu Lastekunstikoolis (1978–2004 direktor). Kaljo Põllu aegse ülikooli kunstikabineti kõrval on Enn Tegova kunstihariduse pagasis veel Tartu Kunstikool (1974–1978) ja Tartu Kõrgem Kunstikool, mille ta lõpetas maali ja maalingute restaureerimise erialal 2008. aastal.

Enn Tegova tulek kunstiellu 1960. aastate teisel poolel seostub Tartu Ülikooli kunstikabineti ja kunstirühmitusega Visarid, mille eesotsas oli legendaarne Kaljo Põllu. Tegova õppis toona EPA-s loomakasvatust ja tegeles paralleelselt Põllu juhendamisel praktiliste kunstiõpingutega. Just tolleaegsest Tartu ülikooli kunstikabinetist kujunes kunstikõrghariduse kaotanud Tartus uute kunstiideede taimelava. Tegova varases loomingus segunevad pop ja abstraktne lähenemine sürrealismihõngulise ready-made´iga.

Tartu ülikooli kunstikabinetiga jäi seotuks ka Enn Tegova järgmine loomeetapp. Andrus Kasemaa aegadel kujunes kunstikabinetist teine hüperrealismi keskus Tallinna kõrval. Ka Enn Tegova hakkas 1970. aastate II poolel maalima suureformaadilisi, fotol põhinevaid töid, kuigi tartlastest mõttekaaslastest erinevalt ei tegelenud ta nõukogude tegelikkuse ega sõpruskonna bravuurika argipäeva jäädvustamisega, vaid kujutas pigem sürrealistlikke situatsioone ja kasutas sageli postmodernistlikku tsiteerimist.

Kolmas kannapööre leidis aset 1980. aastate lõpus ja oli seotud sürrealistide rühmituse Para 89 loomisega. Tegovale juba varem omane kalduvus metafüüsikasse suundus nüüd kindlasse, kunstniku loomuga kõige enam sobivasse kanalisse ja arenes sügavuti. Neil aastail täiendas Tegova õlimaali kummastavat pildiruumi sageli puidust või kunstmaterjalist panustega. Selles laadis teosed omandavad sageli ruumilisuse ning on käsitletavad installatsioonidena.


Näituse kestel näeb trükivalgust kunstniku loometeed käsitlev kataloog.

Olete oodatud!

Loe: EPL 11. november 2006 : Ardo Kaljuvee: Enn Tegova ja Tartu kunst.


Loe: Kristina Valdru: Enn Tegova loometee (magistritöö, 2010, juhendaja MA Kaur Altroa)


Vaata siit , siit ja siit ka !

Neljapäeval 16. veebruaril 2012.a. saavad kokku kunstnik ja kunstipedagoog Enn Tegova ning tema loomingust huvitatud publik Tartu Kunstimuuseumi näitusete majas.

Vestlust suunab näituse kuraator Reeli Kõiv.

Thursday, 3 November 2011

Enn Tegova maalinäitus Kesk-Eesti kunstigaleriis pART



Kesk-Eesti kunstigaleriis pART
1.nov - 11.dets 2011

Enn Tegova maalinäitus

TEINEKORD PM-il... ehk Põltsamaal


Enn Tegaova alustas kunstiõpinguid 1963. aastal Tartu Ülikooli kunstikabinetis, jätkas õpinguid 1974 Tartu Kunstikoolis, mille lõpetas 1978. Kuulus aastatel 1968-1972 legendaarsesse Tartu kunstirühmitusse "Visarid", oli üks selle asutajatest (kunstirühmituse "Visarid" põhikoosseisu kuulusid kunstnikud Kaljo Põllu, Peeter Urbla, Lembit Karu, Peeter Lukats, Jaak Olep, Rein Tammik, Enn Tegova ning arvustajad Asta Põldmäe, Kaur Alttoa, Toomas Raudam), ja sürrealistide gruppi Para 89 .
1976–1978 oli Enn Tegova Kunstnike Liidu Tartu osakonna nõustaja, 1978- 2004 Tartu Lastekunstikooli direktor. Aastast 1992 kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu. Enn Tegova lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise erialal 2008. aastal.

Friday, 8 April 2011

Enn Tegova näitus -Polematus / Non(e) Existence - 08.04.2011 - 01.05.2011 Tallinna Kunstihoone Galeriis


Polematus / Non(e) Existence

Enn Tegova näitus Tallinna Kunstihoone Galeriis 08.04.2011 - 01.05.2011

***
Pressiteade Reet Varblane:
ja veel teavet 55655014

... Enn Tegova (1946) kunstnikuelu on olnud seotud Tartuga: kunstiõpinguid alustas ta Tartu ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu ajal ning oli üks Tartu legendaarse kunstirühmituse Visarid asutajaid.

Hiljem jätkas kunstiõpinguid Tartu kunstikoolis ning töötas 1978–2004 Tartu lastekunstikooli direktorina.

2008. aastal lõpetas ta Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise erialal.

Visarite-päevil alustas ta pop-kunsti laadis töödega, 1970ndail tuli ta kunsti abstraktsionism, kümnendi keskel hüperrealism, 1980ndaist peale on teda huvitanud sürrealism, selle seotus mütoloogiaga, sageli just kunstniku omamütoloogiaga. Kuulub rühmitusse Para. Maalikunsti kõrval on ta teinud installatsioone ning harrastanud tegevuskunsti. "Polematus" on Enn Tegova teine isikunäitus Tallinnas.

Näituse kontseptuaalseks aluseks on eitus ehk siis selle, mida pole olnud, mida pole tehtud, mis pole kuhugi mitte mingeid jälgi jätnud, esiletõstmine. Näituse pealkirjas rõhutab kunstnik mitteolemist, mittetoimumist, mittetegemist kahekordselt, kasutades isegi veidi kummaliselt mõjuvat vormi „polematus”, mis on parafraas legendaarse Tartu luuletaja Artur Alliksaare luulereale „olematus võinuks olematu olla”. Pealkirjas on veel teinegi viide: Rootsis elanud eesti sürrealismi suurkuju Ilmar Laabani kõige lühemale luuletusele „sure matus” ehk siis, et ei mingit matust või „pole matus”.

Väljapaneku keskmes on 8-meetrine Bernt Notke „Surmatantsust” inspireeritud maal, mida võib vaadata ka kui lõppematut protsessiteost: kunstnik alustas selle maalimist Tartu lastekunstikooli galeriis (sest ateljee ei ole nii suur), jätkab koos õpilaste ja kõigi soovijatega 15. aprillil ning pärast Tallinna näituse lõppu Tartus, ilmselt kirjanike maja krüptikohvikus ja mujalgi- koos kõigiga, kes tahavad jätta oma jälje kuhugi, kuhu seda ei saa jätta, kus see ei salvestu.

Nii suur pannoo kui ka seda ümbritsevad väiksemad pildid on omamoodi tagasivaade, meenutus sellest, mida enam pole ning nendest, keda enam pole. Sõpradest, kolleegidest, kaaslastest. Näod (ehk siis viide olnule) tema maalidel on esitatud erinevates olemise faasides: on selgeid ja äratuntavaid nägusid, on uduseid, peaaegu olematuks muutunud nägusid. Nägusid, kes on läinud „olemisest polemisse”, kui kasutada kunstniku enda kõnepruuki. Aga on ka neid, kes on varjust välja või siis ette toodud.

Tegova panno taustaks on Tartu linn: linn, kuhu tullakse neljaks või viieks aastaks õppima ja kust jälle minnakse ära.

Ehk nagu on väljendanud Tartu lastekunstikooli galerist Margus Kiis: „Inimesed, kes ühel hetkel on Tartus äärmiselt olulised, on järgmisel siit kadunud, nii või teisiti. Tartu on linn, mis alatasa poleb.”

Ja mida vaatamata sellele (p)olematusele, püütakse määratleda millegi püsiva nagu Tartu vaim (vaimsus) kaudu.

Reedel, 15. aprillil 2011 kell 12–18 ühisaktsioon Tallinna Kunstihoone Galeriis Vabaduse väljak 6

kõik on oodatud koos kunstnikuga näituse pikimat, 8-meetrist pilti ühiselt maalima!


Loe: EPL, 16.04.2011 !


Loe: Kristina Valdru: Tartu psühhodeelne bluus, Sirp, 29.04. 2011 :

Tartu legend

Kunstihoone galeriis on veel võimalik vaadata kunstnik Enn Tegova maalinäitust „Polematus”. Tegova on Tartu kunstnik. Kunstniku päritolu eraldi rõhutamine võib tunduda anakronismina, Tallinna ja Tartu konfrontatsiooni toitmisena, aga ei ole seda siiski. See näitus räägibki peamiselt Tartust, kuid see ei ole vana lugu sellest, kuidas Tartu on kunstilises mõttes provints ja Pallase impressionistlikult värviline vari laiub üle linna. Ehk oli see nii 1960ndatel, praegu on see pigem üks paljudest okupatsiooniaja poolvaledest, mis on mugavusest käibele unustatud. Tegova on tegelikult ka ise osa kuuekümnendate legendist. 1960. aastatel Kaljo Põllu (1934–2010) käe all Tartu ülikooli kunstikabinetis õppisid paljud, mõned kujunesid kunstnikeks. Tegova sai oma sissekirjutuse eesti kunstiajalukku kui avangardse rühmituse Visarid (1967–1972) asutajaliige. Tollase Tartu vaimne õhustik kandis tagantjärele sürrealistlikuna mõjuvat vastuolu, „suletud linnas”, kus asus okupatsioonivägede sõjaväelennuväli, oli ülikooli kunstikabinet kui väike õhuaken, kust hoovas sisse lääne kunsti kõige värskemaid tuuli. Pallas ei olnud selle rühmituse noortele Tartus kunsti sünonüüm, vaid sõimusõna.

Moodne kunst erutas tollal paljusid, ülikoolilinna kultuurielu üheks keskmeks oli interdistsiplinaarse programmiga ülikooli kohvik – segunesid kunst, muusika, kirjandus. Rühmituse laiali minnes olid mitmedki selle liikmed juba tegelikult jala n-ö päris kunstimaailma ukse vahel saanud, võitnud võimaluse esineda ametlikel näitustel. Legend legendiks, läbilöögi saavutamine, legaliseerumine ametlikul kunstiväljal oli reaalselt siiski ka rühmituse loomise eesmärgiks olnud. Päranduseks said laiali läinud grupi liikmed kindlasti palju parema ettekujutuse kaasaegsest kunstist ja kunstiteoreetilise alushariduse, kui seda oleks Tallinnas võimaldanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ametlik kunstiharidus, laiapõhjalised kogemused ja sildi „visarid”. Tegova kui tunnustatud kunstipedagoogi (kelle hindamatu panus on Tartu lastekunstikooli ülestöötamine ligi veerandsajandi jooksul) puhul tekib paratamatult kiusatus hakata otsima Põllu kui andeka pedagoogi mõju.

Pedagoog aktsioonis

„Polematuse” formaat erineb traditsioonilisest maalinäituse vormist oma kohatise lõpetamatuse (siiski mitte poolikuse) ja lausa robustse interaktiivsuse poolest. Näitus on protsessi osa: selle eelmisi faase sai näha juba veebruaris Tartus näitusel „Kiirkiri ehk tahhügraafia”, kunstnik on lubanud sellele ka jätku. Situatsioon, kus maalikunstnik lubab, lausa nõuab, et teised tema loomeprotsessi füüsiliselt sekkuksid, ei ole meie kunstipraktikas tavaline. Mündi üks pool on muidugi kollektiivne maalimisaktsioon kui performance. Tegova on dokumenteeritult üks esimesi järjepidevamaid tegevuskunsti viljelejaid ja propageerijaid Eestis, seda juba ajakirja Noorus suvelaagrite (need eesti kultuuriloos olulised üritused toimusid aastatel 1966–1969) ja Visarite aktsioonide ajast. Ta on osalenud ka 1980ndatel paljudes mängulistes aktsioonides Tartu linnaruumis, kus aktiivseteks tegijateks olid teiste seas näiteks Raivo Kelomees, Harry Liivrand, Aime Hansen, ning kutsunud ellu tegevuskunstide öö, mis 2000ndate algul koondas Tartusse Eesti aktsioonikunsti tipud. Aktsioon ja Tegova käivad koos. Tegevuskunstnik on aga ühtlasi õpetaja, kes näib viskavat oma õpilasi samamoodi vette või pulbitsevasse kunstiellu, nagu omal ajal targalt ja taktiga oskas seda teha Põllu.

„Kas te ei karda, et meil ei pruugi tulla kõige paremad pildid?” küsis üks nutikas õpilane Tartu lastekunstikooli galeriis veel tühja krunditud lõuendi ees, kui modell oli poosi sisse võtnud ja mahukast „Surmatantsust” oli maalitud alles taust ja figuurivisandid. Mida Tegova tookord värvituubide vahelt täpselt vastas, tööks vajalike raamatute ja jooniste virnad lastekunstikooli tiibklaveril kõrgumas, pintsel Vaino Vahingu näole värvi andmas? Vastus hajus galerii kõrgete lagede alla, aga kindlasti eeldab selline metoodika (enese) usaldust ja julgust. Kunstniku leemepatta on põnev kaeda, pean tunnistama. Kunstniku tööprotsessi ja meetodite avalikustamine on suur vastutulek kriitikule ja kunstiajaloolasele, aga kindlasti erutav publikule ning nauditav ja enesehinnangut kõditav osalejatele.