Andmebaas on koostatud Tartu Linnaraamatukogu kogude põhjal.
Koostajateks on Tartu Linnaraamatukogu töötajad, kontaktisik Tiina Lutter (tiina.lutter@luts.ee).
TÜ eetikakeskus kutsub 24. augustil kell 10 Eesti Keele Instituudis (Roosikrantsi 6, Tallinn). kogumiku "Väärtused koolieelses eas:
Ehituskunsti saab õppida maast madalast kas omal käel, või siis koolis. Vaata siit, kus õpivad Soome lapsed ja noored selgeks ehituskunsti algtõed: Tel/Fax: + 371 67280627
email: info@varis.lv
Ražotne:
"Saimes", Renceni, Valmieras district,
LV-4232, Latvia
Telefons: + 371 29425079
Telefons: + 371 26559188
Tel/Fax: + 371 64268451
email: info@varis.lv
Tartu Lastekunstikoolis on lisaks teistele loomeimpulsse ergutavatele tundidele I ja II kursuse ainekavas veel ka loovustund.
Võiks ju skeptiliselt küsida: kui kunstitunnid kuuluvad loomuldasa loomingulise tegevuse alla, milleks siis veel eraldi loovustund? Olen ka ise seisukohal, et loovus ei pea olema üheski koolis eesmärk omaette – eraldi aine. Ideaalis võiks olla loovus kui nakatav element omal kohal igas tunnis. Aga kuni see nii ei ole, on eraldi loovustund tervitatav ja seda iseäranis õpilaste poolt.
Loovus kui jumalik säde
Lastekunstikoolis ei kopeeri loovustund kunstitunde. Loomulikult joonistatakse ja maalitakse aeg-ajalt siingi, kuid sihiks pole virtuoossus, vaid isikupära ja originaalsus, vaba eneseväljendus. Et loovust saab arendada kõige mitmekesisema tegevuse käigus, sisaldab loovustundki hulgaliselt leidlikkust ja kujutlusvõimet virgutavaid harjutusi. Just siin saab õpilane aimu, mis on loovuse ja loomingu vahe; sedagi, et loovus kui jumalik säde on iga inimese sünnipärane võime. Samuti saab õpilane teada, et loovus pole üksnes loomeinimeste eralõbu, vaid seda saab igaüks kasutada ka argielus. Kuidas näiteks tähistada oma sünnipäeva hoopis uut moodi? Kuidas teha koolitee uudseks ja põnevaks? Kuidas panna vastutulijad endale naeratama jne, jne. Ja mis noorele eriti tähtis – kuidas mänglevalt ja võimalikult valutult lahendada igapäevaelus ette tulevaid probleeme nii kodus kui ka koolielus.
Algselt soovis Tartu Lastekunstikooli juhtkond, et õppekavas oleks üks tund, kus „lapsed saaksid liikuda”, nii pakkusingi õpilastele algul rahvalikke ringmänge, regilaulu, joogaharjutusi, hieroglüüfide joonistamist, tangramimänge, haikude kirjutamist jms. Huvitav, et kõige rohkem armastati siiski tavalist pallimängu. Kogu kaootiline virvarr hakkas mingil hetkel mu kontrolli alt väljuma, tundsin vajadust koondada kõik ühe kindla nimetaja alla. Parajasti oli aeg, mil Eestisse imbusid sellised atraktiivsed sõnad nagu „loovus” ja „loovuskursus”. Uurisin tausta, tegemist tundus olevat põneva ja maineka psühholoogilise suunaga, eeskätt õpilaste seisukohast. Annaks ju kunstiõpilaste loovuse arendamine neile vaid tuult tiibadesse. Tutvusin õhinal vähese saadaoleva kirjandusega, osalesin kursustel. Lõpuks sai tunnile nimeks loovustund.
Alustasin kompamisi, püüdes mõista ja tajuda, missugused õpiülesanded mingile vanuseastmele ja inimtüübile sobivad. Koostasin kindlapiirilise harjutustekogumiku eri kursustele. Samal ajal otsisin õppevahendeid ja -kirjandust ning täiendasin end erialaselt. Praeguseks olen suutnud kartoteegilaadsest harjutustekogumikust välja arendada sisuka ja vaheldusrikka loovuse õppekava ning seda sel määral, et see võib täieõiguslikult seista kõrvuti teiste meie kooli õppekavadega.
Loovuse õppekavas kasutan õpilaste loovuse ja sellega seotud komponentide (mõtlemise voolavus, probleemitundlikkus, mõtte ja käitumise paindlikkus, originaalsus, ideede esituse ja elluviimise võime) arendamiseks loovuspsühholoogide selleks spetsiaalselt väljatöötatud harjutusi. Ei puudu ka minu enda ja õpilastegi omalooming.
Õppekava ja ülesanded
Esimese kursuse õppekavas on hulgaliselt ülesandeid, mille puhul laps kujutleb end mingisse ebatavalisse, emotsionaalselt laetud olukorda ning seejärel väljendab oma mõtteid, tundeid, mis tal selles olukorras tekivad (kehastab mingit rolli; loob limeriku; mõtleb välja legendi Tartu linna saamisloost; koostab sõbrale Õ-tähega algavate sõnadega sünnipäevaõnnitluse; hakkab joonistama pilti, mida teised jätkavad jne). Lisaks sarnastele loovharjutustele sisaldub esimese kursuse kavas suurel hulgal loovmänge: fantaasiat ja kujutlusvõimet arendavad mängud, probleemsituatsiooni ja suhtlemismängud, taju ja tunnetust arendavad mängud ning kehaskulptuurimängud.
Teise kursuse õpilastele lisandub ülesandeid sõna ja keelega veelgi (kõnemaneeri ja sõnastusstiili teadvustamine, vaba eneseväljenduse arendamine, meeleolu teadvustamine ja sõnastamine, tunnete väljendamine) ning sotsiodraama ja rollimängud (empaatia ja kaasaelamisvõime arendamine, oma rolli tundmaõppimine, koostöö, grupi ühtsuse kujundamine).
Ükski grupp, saati siis klassikollektiiv, pole homogeenne. Lastekunstikooliski leidub õppureid, kel erinev rahvuslik taust või isesugune sotsiaalne ettevalmistus ja õpitase. Katsun märgata ja rohkem tähelepanu pöörata vaiksematele õpilastele, neid igati innustades ja julgustades.
Parasjagu nutikust nõuab tegelemine dominantsete ja hüperaktiivsete kunstiõpilastega. Üsna sageli olen juhtunud kokku ka autistliku või arenguhälbega lapsega. Niisugustelgi puhkudel olen püüdnud õpilast kaasata ning andnud temalegi sama ülesande, kuid kohandanud seda talle vastuvõetavamaks. Kui ülesanne on osutunud õpilasele siiski liialt keeruliseks, olen andnud talle hoopis teistsuguse töö. Näiteks kui klass saab grupitööna ülesande luua omaloominguline muinasjutt, kus leiab lahenduse mingi tänapäeva teismelise valupunkt, saab raskustega õpilane võimaluse antud muinasjutt üksinda välja mõelda ning esitada see kirjaliku tööna. Hoidun harjutusi õpilastele peale surumast, arvestan nende soove-ideid ning iga õpilase individuaalsust.
Igaühe eripärast lähtuv hinnang
Õpilaste erisusi pean silmas ka hindamisel. (Loovuse hindamise asemel eelistan anda hinnangut.) Siin ei tohi mingil juhul lähtuda klassi n-ö loovpriimusest, vaid juhinduda konkreetse õpilases tasemest ja võimetest.
Ehkki ka loovustunnis antakse iseseisvaid töid, vajab suurem osa tunnist õpetaja pidevat kohalolekut. Kuna tegemist on protsessülesannetega, vastutan õpetajana nii aja kui ka ruumi eest. Rühma töötamise ajal püüan silma peal hoida, mis osalejatega toimub, kuidas keegi midagi teeb. Saan alati ligi astuda, kui kellelgi mingi küsimus tekib. Andes vaid ülesande kätte ja minnes ise muid asju ajama, ei pruugi ma hiljem protsessist aru saada ega suuta seda juhtida.
Ma ei pea paljuks ka ise aktiivselt tunnitööst osa võtta. Tunnikogemus n-ö omal nahal aitab paremini kogeda seda, mis toimub õpilases loomeprotsessi ajal. Arvan, et ka õpetaja isiklik osalus õppetöös aitab kaasa grupiidentiteedi kujunemisele ning nii vajaliku meie-tunde tekkimisele.
PS! Loe ka Ülle Lanto kirjutatud raamatut
ja uut raamatut !
ja viska silm peale tema raamatute kohta ilmunud arvustustele:
Osta endale ka, või mine raamatukogusse !
