Kunstiõpetuse õpetajate arusaamad kunstiõpetuse eesmärkidest ja sisust : magistritöö /Piret Paas ; juhendaja: Edgar Krull ; Tartu Ülikool, haridusteaduskond. Tartu : Tartu Ülikool, 2007.
Loe Piret Paasi magistritöö täisteksti ! siit
Loe: Kunstiõpetuse ainekava ja õpetajate arusaamad / Piret Paas, Tartu Ülikooli kunstide osakond, kunstiõpetuse õpetaja õppekava programmijuht : Õpetajate Leht 28.märts 2008 nr 12
Kuidas koostada õppe- ja ainekava, mis ei oleks vastuolus teatud osa õpetajate arusaamade ja uskumustega? Kas see on üldse võimalik?
Tartus uuriti, missugused on linna üldhariduskoolide kunstiõpetuse õpetajate arusaamad. 17 õpetajat vastas kirjalikule küsimustikule ning 15-ga viidi läbi intervjuu. Õpetajatelt küsiti, millised on nende olulisimad eesmärgid kunsti õpetamisel ja kuidas mõistavad nad kunstiõpetuse rolli üldhariduses. Uuriti, kuidas saavad õpetajad aru õpilaste kunstivõimetest ja -teadmistest, kunstitöö valmimise protsessist ja valmis kunstitööst ning loovusest ja meisterlikkusest.
Õpetajate kunstiõpetuse arusaamu analüüsiti selle alusel, kas need olid oma olemuselt essentsialistlikud või kontekstualistlikud. Elliot W. Eisner (1972) järgi õpetatakse essentsialistliku lähenemise puhul kunsti kunsti enda pärast, eesmärk on pakkuda õpilastele kunstikogemust, kujundada nende kunstioskusi, -teadmisi ja hoiakuid. Seevastu kontekstualistliku käsituse järgi on kunstiõpetuse eesmärk toetada õpilaste üldist intellektuaalset, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut.
Milleks kunstiõpetust on vaja?
Tartu kunstiõpetajate küsitlusest selgus, et osa neist pidaski kunstiõpetuse olulisimaks eesmärgiks õpilaste kunstiteadmiste (nt kompositsiooni ja värvusõpetuse reeglid), tehniliste oskuste (joonistamis- ja maalimisoskus), kunstist arusaamise, kunstihuvi ja -armastuse kujunemist (essentsialistliku lähenemise esindajad).
Teine osa pooldas kontekstualistlikku lähenemist. Nemad nimetasid eesmärkidena õpilaste loova ja kriitilise mõtlemisoskuse, analüüsivõime ja tähelepanu arendamist. Nimetati sellistegi isiksuseomaduste nagu julgus, püsivus, tahtejõud, kannatlikkus ja sallivus kujunemist kunstiga tegelemise mõjul.
Rühm õpetajaid pidas kunstiõpetust vajalikuks seetõttu, et see õppeaine annab õpilastele võimaluse teha ilus pilt ning saada selle eest hea hinne. Teine rühm õpetajaid arvas, et protsess on olulisem kui valmis töö, nende arvates näitab just tööprotsess õpilase arengut, huvi, püsivust, lähenemist.
Osa õpetajaid uskus, et kunstitunnis tuleb ära õppida teatud reeglid, näiteks kompositsiooni, perspektiivi, värviõpetuse reeglid, ja siis on võimalik kõike teha. Nad nimetasid kunsti teiseks kirjaoskuseks. Teine osa õpetajaid pidas reeglitest olulisemaks vaba interpretatsiooni ja isiklikku tunnetust.
Arusaamad on erinevad
Ühed arvasid, et õpetaja saab õpilaste kunstivõimete arengule kaasa aidata, kuid sealjuures on olulised õpilaste koostöövalmidus, järjekindlus ja süstemaatilisus. Teiste seisukoht oli, et kunstivõimed on kaasasündinud ning elu jooksul neid juurde ei teki.
Loovust pidas osa õpetajaid hoomamatuks ja müstiliseks, kaasasündinuks ja raskesti arendatavaks. Teised uskusid, et loovus on iga õpilase sees, see areneb loova tegevuse käigus ning õpetaja peab keskkonda muutes ja meeleolu luues seda õpilasest otsima. Meisterlikkust defineeris osa õpetajaid kui suurt tehnilist oskust, mis on õpitav, teine osa pidas aga meisterlikkuseks loovuse ja tehniliste oskuste ühtsust.
Enamik (~65%) uuritud õpetajaid oli essentsialistliku lähenemise esindajad, kes on seisukohal, et kunsti tuleb õpetada kunsti enda pärast. Nad pööravad suurt tähelepanu õpilastele kunstikogemuse pakkumisele, kunstiteadmiste, oskuste ja hoiakute kujundamisele ning näevad kunsti õppimises väärtust just kunstile omases ja iseloomulikus.
Väiksem osa õpetajatest esindas kontekstualistlikku seisukohta, mille järgi on kunstiõpetaja eesmärk kunsti õpetamisel toetada õpilaste isiksuseomadusi ja sotsiaalseid oskusi ning intellektuaalset arengut.
Kolm paralleelset ainekava
Uue õppekava ja ainekava väljatöötajate ees on seega raske probleem – kuidas koostada ainekava, mis ei oleks vastuolus ühegi osa õpetajate arusaamade ja uskumustega? Kas üldse saab koostada ainekava, mis kõigile sobiks?
Lahenduseks võiks olla mitu õppe- ja ainekava, mille hulgast koolid ja lapsevanemad saakisd nende eesmärkidega kõige paremini sobiva välja valida. Erinevate õppe- ja ainekavade olemasolu looks paremad võimalused omanäoliste koolide tekkeks ning iga õpilase vajaduste, huvide ja võimetega arvestamiseks.
Üks ainekava võiks olla koostatud näiteks DBAE (discipline-based art education) põhimõtteid silmas pidades – seda lähenemist iseloomustavad süstemaatilised ja järjestikused õpikogemused neljas kunstivaldkonnas: kunstipraktika, kunstikriitika, kunstiajalugu ja esteetika. Eesmärk on aidata õpilastel luua, mõista ja hinnata kunsti, kunstnikke, kunsti rolli kultuuris ja ühiskonnas.
Teine ainekava võiks olla suunatud õpilaste loovuse arengule. Kunsti käsitatakse sel juhul kui protsessi, mis vabastab vaimu ja võimaldab vabastada loova impulsi. Selle vabastamisega kaasneb nii hariduslik kui ka teraapiline kasu. Selle lähenemise kohaselt on õpetajal kaaslase, teejuhi, inspireerija roll.
Kolmas ainekava võiks keskenduda õpilaste identiteedi kujunemisele ja sotsiaalsete oskuste arengule kunstiõpetuse kaudu.
Loe lähemalt Elliot W. Eisneri tööde ja tegemiste kohta siit juurde.
Kunstiõpetajate koolituse kohta vaata lähemalt siit!
Loe: Lastekunstikool kolis villasse / Raimu Hanson, Pm 15.09.06
