Tartu lastekunstikooli õpilased ja õpetajad maalisid enne jaanipäeva rahvusvahelises kunstilaagris Pihkva lähistel sealseid maagilisi ürgorge, Petseri kloostrit ja Vana-Irboska kindlust.
Tänavusele plenäärile ehk vabaõhumaalimisele pidi iga õpetaja endaga kaasa võtma ühe õpilase. Tartu lastekunstikoolist käisid õpetajad Enn Tegova ja Mati Leppik ning õpilased Jelizaveta Voitehhovitš ja Karina Murova.
Lapsed valiti seekord laagrisse selle järgi, kas nad räägivad vene keelt, et kohapeal oleks kergem lõimuda. Tartu lastekunstikooli direktori Lea Malini sõnul avaldas üks õpilastest aga ka ise soovi: «Jelizaveta väga tahtis sinna minna, kui kuulis, et saab Pihkvasse sõita.»
Möödunud aasta kevadel käisid õpetajad üksi plenääril, mis oli pühendatud Pihkva esmakordsele mainimisele 1150 aastat tagasi. Selleaastane plenäär oli korraldatud aga Vene riigi 1150. aastapäeva puhul ning kandis nime «Vene võtmed 2012».
«Neil on alati vaja millegi korraldamiseks mingit tähtpäeva,» selgitas Lea Malin.
Tartu ja Pihkva lastekunstikooli sõprussidemed said alguse 2010. aasta kevadel, kui hakati näitusi vahetama. Malini sõnul oli 2011. aasta kevadel Tartu laste näitus üleval Pihkva lastekunstikoolis ning Pihkva omade näitus sel kevadel Tartus.
Niisuguses koostöös arenesidki maaliplenäärid, mis siiani on olnud vaid Pihkvas ja selle lähistel, korraldajaks Pihkva lastekunstikool.
Mitmekultuuriline keskkond
Seltskond on olnud laagrites kirju ja rahvusvaheline. «Möödunud aastal oli rahvast Hollandist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust ja Valgevenest Minskist, seekord olid esindatud ainult Baltikum ja Minsk,» rääkis Tegova.
Plenäär toimus Pihkva lähistel, Vana-Irboska piirkonna maaliliste ürgorgude kohal. «Elasime ja tegime tööd endisel Setumaal. Seal on üks Dünamo spordibaas, kus me peatusime. Ning sealt veeti meid laagribussidega igale poole Irboska ümbrusesse, küll Petserisse kloostrisse maalima, ja korra käisime Pihkvas,» sõnas Tegova.
«Hästi saadi omavahel suheldud, elamis- ja toitlustustingimused olid suurepärased ja koht läheb iga aastaga üha atraktiivsemaks,» kiitis kõigil kolmel plenääril osalenud Tegova.
Ümbruskonna atraktiivsust suurendab seegi, et Tegova sõnul restaureeritakse Irboskas praegu kindlust ja küla, kuna sügisel pidi president Toomas Hendrik Ilves sinna taas külla minema.
Intensiivne töötempo
Kord oli laagris päris range, hommik algas juba kell kaheksa hommikusöögiga. «Range võrreldes meie küllaltki liberaalsete laagritega, kus me laseme lastel suve hulga mugavamalt kasutada. Aga seal oli ikka täielik sõjakool,» naeris Tegova.
Pärast sööki sõideti bussiga objektidele ja maaliti terve päev vaateid, küll lõunapausidega, milleks toit ise kaasa võeti.
«Maalisime ilusat ürgoruvaadet, mis on tõesti ainulaadne. Meil on tegu motiivi leidmisega – avarused on suletud, kõik metsa täis kasvanud. Aga seal on hästi laiad horisondid lahti, võimas on see Irboska kindluse ümbrus,» kirjeldas Tegova endise Setumaa maalilist loodust.
Maaliti ka Petseri kloostri lähistel. «Seekord küll kahjuks kloostrisse sisse ei lastud, ilmselt restaureerimistööde pärast, ning pidime ainult ümbrust maalima. Eelmine kord saime sees ka maalida ja see oli võrratu,» rääkis Tegova.
Tema sõnul nõuti lastelt tööde vormistamisel samasugust täpsust kui päris kunstnikelt ning pasparteerima pidi kõik tööd. Igaühel valmis kümmekond maali ning Tegova nimetas töömahtu üpris meeletuks.
Tegova rõõmustas ka, et sealsed õpetajad olid toredad ja toetavad, andsid palju asjalikku nõu. Rahvusvaheline ainekomisjon, kellele tuli laagri jooksul tehtud tööd ette näidata, analüüsis neid põnevalt.
Tegova kiitis suuresõnaliselt venelaste akadeemilise joonistamise taset ja töötegemise distsipliini.
«Nemad olid valinud sinna elitaarseltskonna, meie lapsed said nendelt ikka päris kõvasti õppida ning väga hea töökogemuse,» ütles ta.
«Kunagi oli akadeemiline joonistamine küllaltki oluline, see hakkab tasapisi muude meediumide tõttu taanduma. Samas on manuaalne joonistamisoskus väga hea ajukoore arendaja. Seepärast oli lastel võõrsil hea näha, et säärane klassikaline joonistamine on ikka au sees,» rääkis Tegova.
Tema sõnul ei tohiks me siin Eestis kindlasti joonistamise tähtsust vähendada. «Mujal Euroopas on praegu just klassikalise joonistamise õppe osakaalu suurendatud,» märkis Tegova.
Helged tulevikuplaanid
«Me tahame teha nende õpetajate näituse siin, meie koolis. Juba käivad ka läbirääkimised,» oli Malin põnevil. «Mõte on ka õpetajavahetust teha, mõni hästi tugev joonistamisõpetaja siia kutsuda.»
See kujuneb aga tema arvates ilmselt keeruliseks, kuna Venemaa ei kuulu Euroopa Liitu ja viisaga võib tulla probleeme.
«Mul oli ka idee rikastada meie Tartu pilti niimoodi, et kutsuda nad meile külla, hansapäevadele näiteks. Et maalijad Venemaalt, Saksamaalt ja Soomest maaliksid Tartu linnapilti, nägemaks, kuidas nemad meie linna näevad. Aga see projekt kahjuks eelmisel aastal läbi ei läinud,» jutustas Malin.
Tegova sõnul võiks Tartu linnapildis olla rohkem kunstnikke, nagu näiteks Tallinnas Toompeal. Teisalt avaldas ta kahetsust, et küllap Tartus pole kunstnike meelest midagi maalida: «Tartus on vaateid keeruline leida, linn on puude sees.»
«Võib-olla peaks tegema oma lastega rohkem linnas maalimisi. Selles mõttes on need sõidud väga head, et mõtteid tuleb paremaid. Muidu istud siin omas mahlas ja teed nii, nagu alati on tehtud,» tegi Malin laagriplaane.
«Nagu Bellotto (18. sajandi Veneetsia maastikumaalija Bernardo Bellotto – toim) maalis kunagi Varssavi üles ja pärast teist ilmasõda taastati terve vanalinn tema maalide järgi. Vahel väga tasub linna joonistada ja maalida,» arvas Tegova.
Vaata siit !
